Monday, August 23, 2010

Kajakapojal tuli koogiisu

Esmaspäeval kella 15 paiku astus Pärnu Kadri kohvikusse sisse kajakapoeg, kes sammus leti ette ja soovis saada noka vahele saiakest.

Kajakapoja tegemistest pilte teinud Alla Raudsepa sõnutsi astus kajakapoeg koogileti ette nagu õige lind kunagi ja toksas vitriini justkui näidates, millist kooki võiks teenindaja külalisele pakkuda.

Soovitud koogitüki kajakahakatis siiski ei saanud ja kaks kohvikus olnud tüdrukud juhatasid linnu tänavale, kus ta veel mõnda aega ringi patseeris.












(Allikas: PM)

Sunday, August 22, 2010

Mantelloomade salajane elu

USA teadlaste sõnul leidub ookeanis väikseid organisme, kes on nagu «tolmuimejad».

Sellised on näiteks 13-sentimeetrised mantelloomad (Tunicata), kirjutab Live Science.

Need sültjad tünnikujulised olendid elavad ookeani keskmistes kihtides, toitudes vees leiduvast hõljumist.

«Juba pikka aega arvati, et mantelloomad on maailmamere kõige efektiivsemad puhastajad,» lausus USAs Massachusettsis asuva Woods Hole`i okeanograafiainstituudi teadur Larry Madin.

Ta jätkas, et need veeolendid suudavad oma keha suurusega võrreldes süüa tohutus koguses.

«Piltlikult öeldes võivad nad süüa hiirest kuni hobuseni. Need väiksed vee-elukad on väga efektiivsed «tolmuimejad», lisas teadlane.

Mantelloomad elavad 100 või rohkemast indiviidist koosnevates gruppides, ujudes ja süües rütmis. Loomad neelavad keha esiotsas oleva avause kaudu merevett sisse. Limavõrgustik filtreerib fütoplanktoni, saates selle seedeorganisse.

«Limavõrgustik algab suust ja ulatub läbi keha, olles nagu tolmuimeja tolmukott,» selgitasid teadlased.

Kuni siiani arvati, et 1,5 mikroni suurused avad võrgustikus viitavad sellele, et ainult sellest mõõtmest suuremad osakesed jäävad sinna kinni ja väiksemad osakesed libisevad läbi võrgu.

Teadlased tõid võrdluseks, et inimjuukse diameeter on umbes 100 mikronit.

Kuid uuring näitas, et mantelloomade võrku jäävad kinni ka 1,5-mikronist väiksemad osad.

Kelly Sutherland ja ta kolleegid tegid mantelloomadega katse, milles neile anti kolmes suuruses toitu – väiksemaid, suuremaid ja limavõrgustiku ava suurusi osakesi.

«Avastasime, et ka väga väiksed osad jäävad võrku. Kui võtta aluseks ookeanivee osakeste kontsentratsioon, siis 80 protsenti võrku jäänud osakestest olid kõige väiksemad,» selgitas Sutherland.

See avastus aitas mõista, kuidas mantelloomad avaookeanis ellu jäävad, kui suuremaid toiduosakesi napib.

Samuti mainiti ära, kui tähtsat rolli mängivad mantelloomad ookeanide süsinikuringluses. Teadlased arvavad, et mantelloomad aitavad vee ülemistes kihtides ja ka atmosfääris süsinikdioksiidi kogust vähendada.

Pärast söömist väljutavad mantelloomad ülejäägid, mis on pakitud suuremateks ja tihkemateks pallikesteks.

Mida suuremad ja tihkemad need ülejäägipallid on, seda kiiremini need ookeanipõhja vajuvad.

«Need pallid eemaldavad pinnaveest süsinikku, viies selle ookeanisügavusse, kus see võib olla aastaid ja isegi sajandeid,» lausus Sutherland.

Mantelloomad kuuluvad keelikloomade (Chordata) hulka. Nende vastsetel on seljakeelik, kuid moondel täiskasvanud isendiks see kaob. Teistegi oluliste tunnuste poolest on mantelloomade vastsed täiskasvanutest palju kõrgemal.

Mantelloomade närvisüsteem asub keha selgmisel küljel ja kujutab endast õõnsat toru.

Mantelloomade embrüonaalsel arenemisel on palju ühisjooni selgroogsete arenemisega.

Arvatakse, et mantelloomad on tekkinud teisese ehk sekundaarse lihtsustumise teel mingitest selgroogsetele väga lähedastest eellastest.