

Allikas: Sakala
USA zooloog Victoria Braithwaite andis hiljuti välja raamatu «Do Fish Feel Pain?» (Kas kalad tunnevad valu).
Uurija sõnul tunnevad kalad valu samamoodi nagu teised elusorganismid ning inimesed tekitavad kalu püüdes neile valu, kirjutab msnbc.msn.com.
Braithwaite`i kinnitusel on kaladel imetajate ja lindudega sarnased närvikiud, mis saadavad edasi aistinguid.
Teadlane uuris, kas kaladel on valuaistinguid ning kas nad on võimelised neid tunnetama.
«Kalade tundlikkus on parem kui me siiani arvanud oleme. Osad kalaliigid on kognitiivselt väga kõrgel tasemel. Meie katsed näitasid, et kui kalu vigastada, nad reageerivad sellele. Kui aga neile valuvaigistit anti, muutus nende käitumine tavapäraseks. See kinnitas, et kalad tunnevad valu,» jätkas uurija.
Braithwaite hakkas kalade valutundmisega tegelema kui ta sattus lugema kalakasvanduste kohta.
«2030. aastaks on pooled meie söögilaual olevad kalad pärit kalakasvandustest. See tundub loogiline, et kaladest hoolitakse. Veel on üsna palju loomade heaoluga seotud probleeme, üks neist on kalade kasvatamine nii, et see oleks humaanne,» lausus zooloog.
Ta lisas, et enamik inimesi ei suuda taluda vaatepilti, kus kalatraaleri pardal on näha õhku ahmivaid ja lämbuvaid kalu.
«Kalad tuleks surmata kiiresti ja valutult. Kalu peetakse imetajatest ja lindudest madalamal olevateks, kuid kalad vajavad samasugust hoolitsust ja hoolivust nagu teised eluslooduse osad. Kalad on intelligentsemad ning nende käitumine keerulisem kui me arvata oskame,» võttis Braithwaite asja kokku.
Uurija mõistis hukka Hiinas levinud kombe süüa kala, mis on küll küpsetatud, kuid ikka veel elus.
Allikas: E24
(Allikas: E24)
(Allikas: E24)
USA teadlaste sõnul leidub ookeanis väikseid organisme, kes on nagu «tolmuimejad».
Sellised on näiteks 13-sentimeetrised mantelloomad (Tunicata), kirjutab Live Science.
Need sültjad tünnikujulised olendid elavad ookeani keskmistes kihtides, toitudes vees leiduvast hõljumist.
«Juba pikka aega arvati, et mantelloomad on maailmamere kõige efektiivsemad puhastajad,» lausus USAs Massachusettsis asuva Woods Hole`i okeanograafiainstituudi teadur Larry Madin.
Ta jätkas, et need veeolendid suudavad oma keha suurusega võrreldes süüa tohutus koguses.
«Piltlikult öeldes võivad nad süüa hiirest kuni hobuseni. Need väiksed vee-elukad on väga efektiivsed «tolmuimejad», lisas teadlane.
Mantelloomad elavad 100 või rohkemast indiviidist koosnevates gruppides, ujudes ja süües rütmis. Loomad neelavad keha esiotsas oleva avause kaudu merevett sisse. Limavõrgustik filtreerib fütoplanktoni, saates selle seedeorganisse.
«Limavõrgustik algab suust ja ulatub läbi keha, olles nagu tolmuimeja tolmukott,» selgitasid teadlased.
Kuni siiani arvati, et 1,5 mikroni suurused avad võrgustikus viitavad sellele, et ainult sellest mõõtmest suuremad osakesed jäävad sinna kinni ja väiksemad osakesed libisevad läbi võrgu.
Teadlased tõid võrdluseks, et inimjuukse diameeter on umbes 100 mikronit.
Kuid uuring näitas, et mantelloomade võrku jäävad kinni ka 1,5-mikronist väiksemad osad.
Kelly Sutherland ja ta kolleegid tegid mantelloomadega katse, milles neile anti kolmes suuruses toitu – väiksemaid, suuremaid ja limavõrgustiku ava suurusi osakesi.
«Avastasime, et ka väga väiksed osad jäävad võrku. Kui võtta aluseks ookeanivee osakeste kontsentratsioon, siis 80 protsenti võrku jäänud osakestest olid kõige väiksemad,» selgitas Sutherland.
See avastus aitas mõista, kuidas mantelloomad avaookeanis ellu jäävad, kui suuremaid toiduosakesi napib.
Samuti mainiti ära, kui tähtsat rolli mängivad mantelloomad ookeanide süsinikuringluses. Teadlased arvavad, et mantelloomad aitavad vee ülemistes kihtides ja ka atmosfääris süsinikdioksiidi kogust vähendada.
Pärast söömist väljutavad mantelloomad ülejäägid, mis on pakitud suuremateks ja tihkemateks pallikesteks.
Mida suuremad ja tihkemad need ülejäägipallid on, seda kiiremini need ookeanipõhja vajuvad.
«Need pallid eemaldavad pinnaveest süsinikku, viies selle ookeanisügavusse, kus see võib olla aastaid ja isegi sajandeid,» lausus Sutherland.
Mantelloomad kuuluvad keelikloomade (Chordata) hulka. Nende vastsetel on seljakeelik, kuid moondel täiskasvanud isendiks see kaob. Teistegi oluliste tunnuste poolest on mantelloomade vastsed täiskasvanutest palju kõrgemal.
Mantelloomade närvisüsteem asub keha selgmisel küljel ja kujutab endast õõnsat toru.
Mantelloomade embrüonaalsel arenemisel on palju ühisjooni selgroogsete arenemisega.
Arvatakse, et mantelloomad on tekkinud teisese ehk sekundaarse lihtsustumise teel mingitest selgroogsetele väga lähedastest eellastest.
(Allikas: E24)
(Allikas: E24)
Kuigi kaelkirjakutest suuremad loomad on võimelised ujuma, ei ole loodus kaelkirjakutele seda oskust andnud, kirjutab Daily Mail.
Kanada Royal Tyrrell Museum of Palaeontology teadlast Donald Hendersoni ja Portsmouthi ülikooli uurijat Darren Naishi vaevas küsimus, kas need Aafrikas elavad loomad suudavad ujuda või mitte.
Henderson lõi virtuaalse kaelkirjaku ning võrdluseks veel mitut teist liiki virtuaalloomi.
«Panime virtuaalse kaelkirjaku virtuaalsesse vette. Paljud loodusteadlaste uuringud on näidanud, et kaelkirjakud ei oska ujuda ja väldivad vett isegi siis, kui nende elu ohus on. Meie eesmärgiks oli uurida, kas see ikka peab paika,» selgitasid teadlased.
Arvutikaelkirjaku loomisel võeti aluseks päriskaelkirjaku kaal, pikkus, kuju, kopsumaht ja kehaproportsioonid.
Arvutis loodud looma liikumist uuriti mitmel viisil ja teda keerati mitmes suunas. Kontroll-loomaks võeti aga hobune.
Uurijad leidsid, et kaelkirjak peaks tulema toime 2,8-meetrises veekogus.
«Meie virtuaalne kaelkirjak näitas, et need loomad peaksid jõgede ületamise ja ujumisega toime tulema. Pole ühtegi põhjust, miks nad ei peaks ujuda oskama või upuksid,» lausus Henderson.
Ta lisas, et kaelkirjakule tekitavad vees siiski raskusi ta pikad jalad ja kael.
«Kuid ta ebatavaline kehakuju tähendab seda, et ta liigub vees edasi teistest loomadest erinevalt. Ta peab pikka kaela hoidma vee pinna all, kuid pead vee peal. Selline asend on väga ebamugav. Jalgu tuleb tal edasiliikumiseks liigutada hoolimata sellest, et need on vees väga rasked,» jätkasid uurijad.
Kaelkirjakud liiguvad ka maal ebatavaliselt, kõigutades oma pikka kaela ette ja taha. Seda liikumise seisukohast tähtsat kaelaliigutamist ei ole vees teha võimalik.
«See tähendab seda, et kaelkirjakud on küll halvad ujujad, kuid siiski ei pruugi ujumine neile võimatu olla. Kaelkirjak on suur loom, kellel nõuab liikumine rohkem lihasjõudu. Veetakistuse tõttu peab lihaseid veelgi pingutama,» selgitasid teadlased.
(Allikas: PM)
Teadlaste sõnul elab Austraalias Tasmaania saare vetes roosat värvi kala, kellel on «käed». See üsna hiljuti avastatud liik kasutab oma uimi mitte vees, vaid merepõhjas edasiliikumiseks, kirjutab National Geographic. Kümnesentimeetristest roosadest kaladest on nähtud vaid nelja isendit.
Uurijate sõnul on tegemist uue ja senitundmatu liigiga.
«Uue kalaliigi määramisel tuleb arvesse võtta mitmeid faktoreid - värv, uime suurus ja kuju, luude ja selgroo olemasolu ning kehamõõtmed ja proportsioonid,» lausus Austraalia teadusorganisatsiooni CSIRO esindaja Daniel Gledhill.
Roosa kala kuulub Brachionichthys`te hulka. Neid on maailma umbes 14 liiki ja nad kõik elavad Austraalia vetes.
Brachionichthys´ e esindajad on saanud oma nimetuse ladinakeelsest sõnast «bracchium» - käsi ja kreekakeelsest sõnast «ichthys» - kala.
Uurijate kinnitusel on neid kalu vähe uuritud ja selle tõttu ei ole nende ehituse ja käitumise kohta palju teada.
(Allikas: tekst; pilt)
Pole teada, kas president märkas ta eest läbi jooksnud närilist. Igatahes ei reageerinud ta looma ilmumise peale, vaid jätkas kõnet.
Fotograafidel õnnestus loom jäädvustada.
Paar minutit pärast looma kadumist lõpetas Obama kõne ning hakkas Valge Maja poole liikuma. Ajakirjanikud esitasid talle räägitu teemal küsimusi, kuid ta ei vastanud neile.
Presidenti külastanud looma üle tekkis diskussioon.
«Ma ei saa kinnitada ega ka ümber lükata, et see rott oli. Rottidel on pikk saba, kuid sel loomal see puudus,» lausus Washingtonis asuva kalastus- ja metsandusameti bioloog Russell Link.
Loomast fotot näinud Linki arvates võis see hoopis uruhiir olla.
(Allikas: E24)
Perekond Ellised märkasid ühe maja katusel vareseid, kes suitsupakist sigarette välja koukisid, kirjutab Daily Mail.
Inglaste sõnul käitusid varesed nii, nagu nad oleksid pikaajalise suitsetamiskogemusega.
«Nad suutsid sigaretti õigetpidi noka vahel hoida. Kuid linde ajas siiski segadusse, mis nende ümarate asjadega teha tuleks,» lausus Judie Ellis.
Naine läks kaamerat võtma, et see kummaline vaatepilt jäädvustada. Vahepeal oli juurde tulnud veel kaks varest, kel sigarett nokas.
«Nad võtsid sigaretid pakist välja, hoidsid neid natuke noka vahel ja panid siis vee peal oleva villa katusele. Nad tõmbasid sigarette pakist välja nagu vanad suitsetajad. Järgmisel korral peaks neile vist välgumihkli ulatama,» lisas inglanna.
Turistide kinnitusel on Maldiivide varesed nutikad ning varastavad väga erinevaid asju, kuid eelkõige söögipoolist.
«See oli meil juba neljas kord Maldiividel puhata, kuid varem ei ole me midagi sellist näinud. Tundub, et varesed tegid sigarettide varastamisega algust alles hiljuti,» nentis naine.
Austraalia põhjaosa üksildane ja tiirane känguru jälitab ja luurab naisi, kes piirkonnas liiguvad.
Northern Territory politsei on armujanus kängurust saanud mitmeid teateid – looma on märgatud nii Honeymoon Rangesi jalgtee ääres kui Tennant Creeki väikelinna lähedal, kirjutab Times Online.
Ühe känguruga kokku puutunud naise sõnul jälitas loom teda hommikuse jalutuskäigu ajal, känguru oli silmanähtavalt erutunud. "Pöörasin end ümber ja nägin suurt känguru selja taga, nii et lisasin kiirust."
Naise sõnul jätkas ta jalutuskäiku, ent kui ringiga tagasi jõudis, ootas känguru teda ees, meheuhkus pikalt ees, ja hakkas ümber naise tiirlema. "Polnud küsimustki, mida ta tahtis."
Känguru ära ajada ei õnnestunud ja naise katsed näidata, et ta ei ole huvitatud, luhtusid samuti. Tiirane loom lahkus viimaks, kui teised jalutajad lähenesid.
Sama päeva õhtul märgati känguru maantee ääres, kus üks mees looma endaga poksima kutsus, ent ise vastu lõugu sai.
Kohaliku politsei sõnul ei ole neil plaanis looma kinni püüda, enne kui ta kellelegi tõeliselt tüli ei tee või pahandust põhjusta.
(Allikas)
(Allikas: E24)
Teadlased uurivad kukke, kes pärast rebase poolt korraldatud reidi kanalasse hakkas end kanaks pidama.
Itaalias Toskaanas farmi pidava mehe sõnul tappis rebane kõik kanad, kirjutab stuff.co.nz.
Pärast seda hakkas Gianni nimeline kukk pessa jäänud mune hauduma nagu kanad.
«Paar päeva pärast rebase röövkäiku märkasin, et kukk istub ühel pesal ja püüab mune haududa. See oli väga üllatav,» lausus farmer.
Farmer võttis ühendust teadlastega, kes nüüd kukke ja ta DNAd uurivad, et teha kindlaks, mis «soovahetuse» taga on.
«Võimalik, et see on primitiivne ellujäämisinstinkt. Kukk oli sunnitud kanade käitumise üle võtma, et kindlustada järglaste ellujäämist,» selgitasid uurijad.
(Allikas: E24)
Metslooma rünnak kestis umbes 20 minutit. Lõpuks õnnestus Kringle`il kirves haarata ja loom tappa.
2009. aasta maastikupõlengutes maja kaotanud mees elab uue maja ehitamise ajal haagissuvilas.
Vombati rünnakus kannatanu vajas jala- ja käevigastuse tõttu haiglaravi. Arstide kinnitusel on verd kaotanud mehe seisund stabiilne.
Ekspertide sõnul on vombatite rünnakud ülimalt haruldased.
Austraalia keskkonnaministeeriumi esindaja Geoff McLure`i arvates võis mõni haigus looma inimest ründama sundida.
«Võimalik, et vombatil olid sügelised, mille tõttu ta oli ärritatud. Nähes inimest, võis ta teda ohuks pidada ja ründas. Kuigi vombatid on väikesed, on nad samas väga tugevad,» selgitas McLure.
Vombat on urus elav mägrataoline taimtoiduline kukkurloom Vombatae sugukonnast. Elutseb Austraalias ja Tasmaanias.
(Allikas: E24)
Jalgpallur David Striegl tegi Canberras oma tavapärast jooksuringi, kui teda tabas ootamatu löök näkku, kirjutab Digitalspy.
«Pöörasin ringi ja enne kui ma arugi sain, virutas see mulle näkku,» meenutas mees.
Möödasõitev autojuht viis Striegli haiglasse, kus tuli ravida tema haavu, sinikaid ja mustaks löödud silma.
Jalgpalluri sõnul ei anna kolleegid talle juhtunu pärast asu, vaid norivad, kas ta ikka lõi vastu.
«Ma ei oska sellele isegi vastata, sest känguru virutas mu ühe löögiga pikali,» ütles Striegl.
«Ma olen aastaid jalgpalli mänginud ilma kordagi kaklusse sattumata ja nüüd kaklen ma känguruga,» lõpetas sportlane.
(Allikas: E24)
Austraalias lambad lendavad ja seda otsese mõttes.
Lambaid on hakatud üleujutuspiirkonnast helikopteritega ära transportima.
Üleujutused jõudsid New South Walesi Queenslandist ning on muutnud mitmed paigad ligipääsmatuteks saarteks.
Kohalikud farmerid panid pead kokku, et kuidas läbimärgi ja hukkumisohus lambaid päästa. Ainus võimalus oli katastroofipiirkonnast nad ära lennutada.
Helikopterid viivad lambaid kuivematesse paikadesse. Suur hulk lambaid on veel siiani veelõksus.
(Allikas: E24)
Ta lisas, et kui hiir oleks praegu üles ärganud, siis oleks ta võinud külma ja nälja kätte surra.
«Kui oleksin teda väga kaua käes hoidnud, oleks ta võinud käesoojuse tõttu üles ärgata. Kuid niipea, kui ta ärkab, saab ta korraliku kõhutäie süüa,» lisas inglane.
Aedniku kinnitusel ehitatakse talle uus pesa ja hiirt jälgitakse pidevalt.
Unihiir võib olla 6 – 9 sentimeetri pikkune ja kaaluda 17 – 20 grammi. Enne talveunne jäämist kasvatavad unihiired kaalu, et talv üle elada. See öise eluviisiga loom on Briti saartel kaitse all.(Allikas: E24)